Kuidas õigesti ette valmistada fassaadi klinkertellise plaadistuse paigaldamiseks?
Klinkertellise plaadistuse viimistlus on visuaalselt atraktiivne, vastupidav ja ilmastikukindel. Kuid kvaliteetse ja pikaajalise tulemuse saavutamiseks on oluline fassaadi nõuetekohane ettevalmistus. Selles artiklis käsitleme samm-sammult, kuidas ette valmistada pind klinkerplaatide paigaldamiseks, kasutades Lätis saadaolevaid süsteeme.
Klinkerplaadid on üks raskemaid viimistluslahendusi, kaaludes 25–30 kg/m², millele lisandub liimi ja vuugisegu kaal. Seetõttu on nende paigaldamisel soojustussüsteemile eriti oluline tagada nii mehaaniline kandevõime kui ka niiskuse juhtimine. Kuna plaatide viimistlus on praktiliselt aurukindel, sõltub süsteemi toimimine suuresti kihtide õigest valikust, vuukide arvust ja õigest paigaldusjärjekorrast. Oluline on mõista, et sellise fassaadi ettevalmistus erineb traditsioonilistest "märgadest" fassaadidest, mis on kergemad, seetõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata valitud materjalidele ja nende tehnilistele omadustele.
Soojustusmaterjali valik
Soojusjuhtivus
EPS- ja XPS-materjalid tagavad kõrgema soojusisolatsiooni ühe paksusühiku kohta, mistõttu neid kasutatakse sageli, kui soojustuse paksusele on piirangud. Kivivillal on soojusjuhtivus veidi suurem (ehk soojusisolatsioon on nõrgem), kuid see erinevus on praktiliselt märgatav ainult väga õhukeste kihtide puhul. Lisaks ei luba tänapäeva energiatõhususe nõuded sageli nii õhukesi soojustuskihte, kus erinevus 0,034 ja 0,040 W/m·K vahel muutub otsustavaks. Seetõttu ei ole materjali valik selles aspektis kriitiline, kui on planeeritud piisav soojustuse paksuse varu.
Auruläbilaskvus
See aspekt muutub oluliseks just klinkerfassaadide puhul, kus lõplik viimistlus on praktiliselt aurukindel materjal – keraamilised või klinkerplaadid. See tähendab, et sõltumata kasutatavast soojustusmaterjalist võib aur seestpoolt jõuda ainult plaatideni, kuid edasi – ainult läbi vuukide. Seetõttu on eriti oluline tagada piisav vuukide arv ja laius – vuugid peaksid katma vähemalt 6% kogu viimistluspinnast, et tagada niiskuse hajumine. Kui seda ei järgita, võib konstruktsioonis niiskus koguneda, sõltumata valitud isolatsioonitüübist.
Materjalidest tagab ainult kivivill suurepärase auruläbilaskvuse (μ=1), võimaldades niiskusel vabalt liikuda välispinnale. EPS ja veelgi enam XPS moodustavad sisuliselt aurutõkke – nende läbilaskvus on madal ning neid tohib kasutada ainult olukordades, kus sisemine niiskuse juhtimine on läbimõeldud, näiteks aurutõkete ja mehaanilise ventilatsiooni abil. Puitkarkassiga majade, niiskete konstruktsioonide või suletud ruumide puhul võib see põhjustada kondensaadi kogunemist.
Tulepüsivus
Fassaadi tuleohutus muutub üha olulisemaks, kuna plaatide viimistlus varjab visuaalselt materjali struktuuri, kuid tulekoormuse tingimustes võib iga nõrk koht põhjustada katastroofilisi tagajärgi. Kivivill on ainus soojustusmaterjal A1 tulepüsivusklassiga – see ei põle, ei suitse ega lase tulel levida. EPS ja XPS, isegi tuleaeglustitega, on süttivad materjalid (E klass). Süsteemides kaitstakse neid materjale mittesüttivate armeerivate kihtide ja krohvidega, kuid see ei muuda nende olemust. Lisaks tilgub XPS põledes ja tekitab ohtliku suitsukoormuse. Kui objekt asub asustatud piirkondade lähedal, on avalik hoone või ehitatud puidust – kivivill on ainus vastuvõetav valik.
Mehaaniline kandevõime
Et hinnata, kas soojustusmaterjal suudab pikaajaliselt kanda raske klinkerplaatide viimistlust, on kõige olulisemaks parameetriks tõmbetugevus ehk tõmbetugevus pinnaga risti. See omadus määrab, kas plaatide viimistlus ei rebi pikas perspektiivis seina küljest koos soojustuse pealmise kihiga. EPS-materjalid tõmbetugevusega TR100 näitavad selles osas väga head vastupidavust. Kivivillaplaatide standardtasemel võib see näitaja olla ainult TR7,5, mis on teoreetiliselt piirides, kuid reaalses olukorras nõuab süsteemi teiste elementide hoolikat tasakaalustamist. Kivivillalamellid TR80 pakuvad palju suuremat tõmbetugevust ja on praktiliselt võrreldavad EPS-i tugevusega. Seetõttu on sellest parameetrist lähtudes ohutum valik EPS TR100 või kivivillalamellid TR80. Madalama tugevusega kivivillaplaate tuleks kasutada ainult siis, kui neid kasutatakse rangelt süsteemi arendaja juhiste kohaselt, mis puudutavad tüüblite arvu ja armeerimisvõrgu valikut ning paigaldamist.
Klinkerplaatide puhul eelistatakse kivivillalamelle, mis ühendavad kõrge mehaanilise vastupidavuse, hea auruläbilaskvuse ja tulepüsivuse. Baumit soovitab kasutada EPS-plaate, mille survetugevus on vähemalt 70 kPa ja tõmbetugevus TR100, või kivivillalamelle TR80 ja CS(10)40, samas kui plaatide puhul vähemalt TR7,5 ja lõiketugevus ≥16 kPa.
Võrk ja armeeriv kiht
Klinkerfassaadides kasutatav armeerimisvõrk erineb oluliselt tavalistest märgfassaadidest – nii paigaldusjärjekorra kui ka tehniliste nõuete poolest. Kuna viimistlus põhjustab suuremat mehaanilist koormust, kasutatakse tugevamaid ja tihedamaid võrke. Tavaliselt valitakse klaaskiudvõrk tihedusega 330 g/m², mis on mõeldud suure koormuse tingimusteks. Kui valitakse vähem vastupidav võrk, tuleb seda paigaldada kahes kihis, arvestades suurema armeerimissegu kuluga.
Armeeriv kiht täidab selles süsteemis mitte ainult siluvat, vaid ka kandvat funktsiooni. See moodustab mehaaniliselt vastupidava pinna, mis kannab raskest viimistlusest tekkiva koormuse soojustusele ja kandvale konstruktsioonile. Valitud segud peavad olema sobivad konkreetse soojustusmaterjaliga. EPS-plaatide puhul sobivad polümeeriga tugevdatud segud, nagu Baumit StarContact Plus või Ceresit CT 100. Kui kasutatakse kivivilla, on soovitatav valida mineraalbaasil segud, millel on kõrge nakkumine mineraalpindadega, näiteks Baumit ProContact või Ceresit CT 190. Kuivanud segukihi kogupaksus ei tohi olla alla 5 mm. Kui võrku paigaldatakse kahes kihis, tuleb tagada, et iga kiht oleks täielikult kaetud ja täidaks oma mehaanilise rolli.
Võrk peab olema täielikult armeerimissegu sisse uputatud, jättes selle peale vähemalt 1 mm katet. Võrgu ribade kattuvus ei tohi olla alla 10 cm, eriti nurkades, kus on soovitatav kasutada täiendavaid nurgaprofiile. Võrgu ühendused tuleb paigutada eemale akendest ja nurkadest, et vältida pragude tekkimist. Kõik need tingimused loovad homogeense ja usaldusväärse aluse klinkerplaatide viimistlusele.
Oluline on teada, et klinkerfassaadides suureneb tüüblite kulu – kui märgfassaadides kasutatakse tavaliselt 6–7 tüüblit m² kohta, siis siin on vaja vähemalt 8–10 tüüblit/m². See tagab stabiilsuse nii plaatide raskuse kui ka tuulekoormuse suhtes.
Erinevalt klassikalistest fassaadidest, kus tüüblid paigaldatakse enne võrgu paigaldamist, tehakse klinkerfassaadides seda otse armeerimiskihi loomise ajal – kui segu on veel märg. Võrk uputatakse esimese segukihi sisse ja tüüblid paigaldatakse läbi selle märja kihi. See meetod tagab parema sidususe kihtide vahel ja parandab kogu süsteemi mehaanilist vastupidavust.
Pärast armeerimiskihi täielikku kuivamist (tavaliselt mitte varem kui 5–7 päeva, sõltuvalt ilmastikutingimustest) võib teha pinna kontrolli ja vajadusel lisatasandamist või kruntimist, et tagada ideaalne alus plaatide liimimiseks.
Plaatide liim ja vuugisegu
Enne plaatide liimimist soovitatakse pind kruntida sobiva nakkekrundiga, näiteks Baumit SuperPrimer või Ceresit CT 19 – see parandab liimi nakkumist ja tagab ühtlase imavuse. Liimi valikul tuleb arvestada paigaldustingimustega – plaatide kaaluga, fassaadi asukohaga ja ilmastikutingimustega. Klinkerfassaadides kasutatakse elastseid, C2TE S1 klassi liime, millel on kõrge nakkumine ja libisemisvastased omadused – näiteks Ceresit CM 17 või Baumit FlexTop.
Liimimiseks kasutatakse kombineeritud meetodit, kandes liimi nii seinale kui ka plaadi tagaküljele. See tagab 100% kontakti ja välistab õhutaskute tekke, mis võivad põhjustada külmakahjustusi. Liimi kantakse hammastatud kelluga, valides sobiva hambasuuruse (10–12 mm) vastavalt plaatide suurusele ja pinna seisundile.
Eriti oluline on vuukide planeerimine – need mõjutavad mitte ainult esteetikat, vaid ka kogu süsteemi toimimist. Vuugid peavad katma vähemalt 6% kogu fassaadipinnast, et tagada auru väljumine konstruktsioonist. Soovituslik vuugi laius on 12 mm – see vastab nii aurujuhtivuse nõuetele kui ka plaatide tootjate arvutustele m² kohta, hõlbustades täpset materjalikalkulatsiooni. Et vältida plaatide lõikamist kõrguses (nt akende kohal), on soovitatav jaotus planeerida paigaldusvööndite kaupa oluliste kõrgusmärkide vahel – iga uks ja aken määravad oma ülemise ja alumise piiri, mille vahele tuleb mahutada täisarv plaadiridu. Vuugi laiust võib nendes piirkondades veidi varieerida (nt 11–13 mm piires), et säilitada täisarv ridu ja vältida ebakorrapäraseid lõikeid. Selline lähenemine võimaldab säilitada sümmeetriat ja plaatide rütmi kogu fassaadil, isegi kui alguspunktid erinevad.
Vuukide täitmiseks kasutatakse ainult selleks otstarbeks mõeldud, jämeda fraktsiooniga vuugisegusid, millel on kõrge mehaaniline ja ilmastikukindlus. Näiteks Baumit Ceramic F on elastne ja hüdrofoobne vuugisegu, eriti sobilik krobelise pinnaga klinkerplaatidele. Samuti sobib Ceresit CE 43 – spetsiaalselt loodud välistingimustesse ja klinkerviimistluseks.
Tüüpilisemad vead ja kuidas neid vältida
Üks levinumaid esteetilisi defekte klinkerfassaadides on soolaväljavoolud – valged soolaplekid plaatide pinnal, mis tekivad niiskuse aurustumisel ja vees lahustunud mineraalide kaasaviimisel. See defekt tekib sagedamini, kui kasutatakse suure soolasisaldusega materjale, ei järgita kuivamisrežiimi või vuugitakse enne alumiste kihtide täielikku tardumist. Märkimisväärne mõju on ka kasutatud vee kvaliteedil – mida rohkem sooli, seda suurem risk.
Täiendavalt tuleb esile tuua probleem ebaühtlase vuugivärvusega, mis on eriti silmatorkav tumedate vuukide korral. See visuaalne puudus tuleneb enamasti kahest põhjusest – liiga suure vee koguse lisamisest segule ja tööst otsese päikesevalguse käes, mis põhjustab ebaühtlase ja liiga kiire pindmise kuivamise. Tulemuseks on heledamad või laigulised vuugid, millel puudub ühtlane toon. Seetõttu tuleb tumedate toonide puhul alati valida kvaliteetsed, värvikindlad vuugisegud, segada need täpse veesuhtega ja vältida tööd keskpäevases päikeses või ilma varjuta.
Nende riskide vältimiseks tuleb töötada sobivate materjalidega (nt Baumit Ceramic F, Ceresit CE 43), kasutada filtreeritud vett ja anda igale kihile piisavalt kuivamisaega. Sellised detailid on kriitilised, kui soovitakse mitte ainult tehniliselt vastupidavat, vaid ka visuaalselt laitmatut klinkerfassaadi.
Kokkuvõte
Klinkertellise plaadistusega fassaad on nii elegantne kui ka jätkusuutlik lahendus – see annab hoonele arhitektuurilist sügavust ja tagab suure ilmastikukindluse aastateks. Kuid kvaliteetse ja pikaajalise tulemuse saavutamiseks tuleb järgida mitmeid olulisi nüansse, mis eristavad seda viimistlust tavapärastest „märgadest“ fassaadidest.
Lisainfo või konsultatsiooni saamiseks helistage +371 27070040, kirjutage aadressile salons@metroks.lv või külastage meie salongi aadressil Brīvības gatve 323, Riia. Inspiratsiooni ja värskeima info saamiseks jälgige meid Facebook ja Instagram. Meil on hea meel teid aidata!
